Et stjör säit “tunk” tu Jörgen Jensen Hahn
Liiwe Jörgen,
we hääwe lung ouerläid, wat we de for nate uurde aw dan naie laawentrees madüünj wan, än we hääwe beslin: we wan et kort hüülje.
Deeram: TUNK, na ja o.k.: FOOLE TUNK! Deer bast dü gödj foon oufkiimen.
Et as duch jüst änjörnse wään, dåt we åltumååle önj e liirerdörnsch foon Risem Schölj sätjen än et FRASCH WEESEN nai apfine wänj. Jung – dünaamisch – inowatiif, am et ma üülje frasche uurde tu seeden.
We wänj jütid åles ouders mååge as da üülje, dadeere foon e Foriining for nationale Friiske – ouers schwupdiwup – wjarn we da üülje, sätjen önjt stjör än dü wjarst üüsen formoon. For sün båntje brükt huum natörlik wase talänte än heer en deer nuch en påår gimiks.
Tum baispal … en suurt tååsch – din suurt tååsch!
Aw ark spräkeräis heet jü – än din organisatoorische talänte natörlik, üs åltens wi deerbai hülpen, wider hiilj tuhüs tu kaamen. We wiise åltens nuch ai, wat deer bane as. Än deerfor heet jü bai üs di staatus foon en Bundeslade – ünhiimlik gehiim än wichti, am ai tu seeden wachti.
As formoon schal huum komunikativ weese
Uk wan üs e tid bai din ütfäärlike ütfääringe än ferklååringe uk iinjsen wat lung wörd, din konditsjoon bait snååken as duch tu bewunern. Dan uk wan oudere frasche ai maning uurde mååge, dü hääst üs åle diiljnaame leet önjt laawen foon din doochterne Anne, Marie än Meta, foon dan hün Doote än nü foon din bjarnsbjarn, jü latj Jenne.
We wårde dadeere teele maste, dan nü wårde we uler tu waasen füünj, wat Anne nuch for har bjarn brükt, hü et Marie önjt grut Hamborj gungt, hü Meta wider üt Vietnam tuhüskamt, hü gau Doote et liirt, har haanetuseeden än hü maning gram Jenne tunümen heet.
En formoon brükt rötje
Än da hääst dü uk. Stult as je en uurd, wat huum önjt frasch ai gåns sü hål brükt – et as iinjfåch tu emotsjonaal – ouers dü bast stult deeraw, dat dü foon e Sööderdik kamst, än deer bast dü uk ai hiimlik ma, dan wan et jüst ninte nais foon din dochterne, dan hün unti bjarnsbjarn tu beruchten jäif, ferteeldst dü üs foont warkeldäi-laawen aw e Sööderdik: bute gråbeln, dise soomeln, süte steegen – wat wjarst dü luklik, iir önj din bjarnetid.
En formoon as uk en sliiks misjonaar
As misjonaar tuuchst dü üt, am e wråål da frasche tu ferklååren, joo huum köö mååst seede: dü hääst reklaame for üs mååged. Än dü hääst üs gödj ferkååft. Än e wråål as uk tu de kiimen. Dü hääst da manschne ma ääme ärme önj emfång nümen, hääst de åltids e tid nümen, ja åles tu wisen än tu ferklååren. Döör de hääwe we maning intresante manschne än manerhäide kånenliird. Iinjtooch sügoor en indiaaner. Än deerdöör, dåt dü ålewäägens, weer wichtie önjschiisinge tu drååwen wjarn, deerbai wjarst, wus din archiifbil euroopawid önj e bleese tu schüns.
En formoon än sin warkelsdäisårbe
Din liifst årbe wus et warkeldäisårbe bai e baasis. Baasisårbe, en grut uurd, dåt dan awäädrie sü oofting brükd wörd, dåt et üs tu e håls rüthüng. Din warkeldäisårbe wus et årbe ma da bjarne. Ma ja hääst dü tuhuupe fötjbål träniird, scheewtänis än wat wiitj ik nuch åles ööwed.
Än nü hääst dü tuhuupe ma Uten en ääwentüürfloose awt gelände foont schölj, Risem Schölj. Din hartblödj, da kreefte, wat dü ai bai e Foriining leet hääst, gängen önjt schölj. Nåån, eentlik as et amkiird: Jörgen as schölj.
Bai üüs gemiinsoom ouerleeden ouer åål da iirnge ma de tuhuupe hääwe we dan fååststald: Dü häist et ai lacht, dü kööst foon niimen oufkiike, dan et årbe önjt stjör heet ham ünhiimlik feranerd önj da leeste 18 iir. Di poliitische staatus foont frasch heet ham anerd, än aw iinjtooch schönj we maspaale önj e grut politiik. Et köm e stipe foon e bund än deerma naie apgoowe. Greemie san önjtstiinjen, poodiumsdiskusjoone, huum san da manerhäide? Önj Berlin lååsie politikere in, am da frasche kånentuliiren, önj Kil bast dü uk en fråågeden moon, än uk da dånsche lätje jam hål wat foon de ferteele. Uner din formoonstid heet e Foriining ma deerfor sörid, dat we mör stipe foont lönj, foon e bund än et friisk-gesäts füngen heewe. Deerdöör koone we nü en kultuurkonsulänt betååle, än we hääwe maning projäkte önj e gung füngen, wat we ouers ai lååste kööt häin.
Dü hääst et åltens schååfd, üs profäsjonäl, såchlik än kompetänt tu ferträäsen, än deerbai for et müülj foon e Foriining tu strääwen. Wan dü for da manschne stööst, hääwe’s de tuhiird. Än dü kööst ja åltids begriplik mååge, weeram et wörklik gungt.
Jörgen, we seede: Foole tunk!